“Kas tahate värsket verd ka juua?” – “Kuidas see maitseb?” – “Väga halb. Võib ka kõhu lahti teha.” – “Siis ei taha.” Pärast seda vestlust viib restoranipidaja Dragon meid kobra tapmist vaatama. Naasen lauda verise sõrmega, millel kaks tillukest hambajälge.
Poriste nõlvade ilu ja valu
“Kuhu sa reisiksid, kui saaksid vabalt valida?” küsime meie öömaja peremehelt. “Hollandisse,” vastab ta. Hakkame laginal naerma. Mees, kes ehitas oma maja 1,2 kilomeetri kõrgusele järsu mäe otsa, tahab reisida riiki, millest kolmandik asub allpool merepinda. Meie, lamemaalased, oleme aga taas mägedes.
Nostalgiasse nakatunud
Keskeas kipub inimene nostalgiliseks muutuma ja tahab uuesti külastada kohti, kus ta end nooruses õnnelikuna tundis. Nii kooserdame meiegi mööda nelja aasta eest sissetallatud radu.
Kuus päeva kuristike serval ehk kuidas me kogemata Hiinas käisime
Minus peituva jänese kihk keksida mööda lõvidele mõeldud radu hakkab küllap juba diagnoosi kuju võtma. Ha Giangist algavat ringi Põhja-Vietnami mägedes loetakse riigi kõige ilusamaks teeks, mida mootorrattaga läbida, aga ka väga ohtlikuks. Muidugi pean teada saama, kui ohtlikuks!
Hanoi. Jälle!
Kükitad lastetoolil ristmikunurga kohvikus, jälgid, kuidas linn sinu ümber askeldab, ja rüüpad kärekanget kondenspiimaga kohvi. See on konkurentsitult Hanoi parim atraktsioon.
Ürgne tõmme
“Kas see on ohtlik?” pärin meie giidilt julgustuse lootuses ja kahetsen seda peaaegu kohe. “Jah, väga ohtlik. Mõned on siin hirmust nutmagi hakanud.”
Üks hauatagune lugu
Linna kohta, kus vaatamisväärsustena domineerivad hauakambrid, on Hues silmatorkavalt palju võimalusi ka elu nautida. Isegi neil, kes elust juba lahkunud.
Vaateid linnale ja elule
Mulje, nagu me siin Vietnamis peale söömise muud ei teekski, on sügavalt ekslik. Tegelikult jätkub meil silmi ka kõige selle jaoks, mis jääb teele ühest söögikohast teise kulgedes. Sellest täna juttu tulebki.
Meie igapäevast homaari anna meile tänapäev
Ja muidugi anna juba ette andeks meie võlad, sest samamoodi jätkates tunneli lõpus just võlavangla trellid paistavadki. Oleme langenud taas Vietnami kulinaarsete ahvatluste ohvriks.
Raha ei loe!
Mis juhtub, kui unustada finantskammitsad ja raha mõnda aega mitte lugeda? Sri Lanka reisi kolme nädala jooksul me just nii käitumegi.