Negrose saare keskust Dumaguetet kutsutakse lahkete inimeste linnaks. Sellega saab ainult nõustuda.
Category: Aasta Aasias
Keskeakriisi otsimas
Villanaljad
Kolm ööd tillukeses merevaatega bambushütis magatud ja sama palju veel ees, küsib koha perenaine Ahtolt pärast õhtusööki, ega me sealt mujale tahaks kolida. Nüüd ja kohe.
Elu metsikus läänes
Hulk vett on voolanud mööda Filipiinide koski alla ajast, kui ilmus eelmine postitus. Oslobi külakesest on nüüdseks saanud meie jaoks soe või pigem isegi palav mälestus.
Life is a fiesta!
Kui lääne telekanalid on võtnud Filipiinidest rääkides viimastel päevadel kõneaineks riigi meeletult ülerahvastatud vanglad, siis meie võime kinnitada, et tunglemist tuleb ette ka linnatänavail.
Tõusust mõõnani
Selleks et higi mööda selga ja nägu sorinal voolama hakkaks, ei pea praegu Boholi saarel isegi väikest sõrme liigutama. Riidesse end panna ei taha, mistõttu on meist saanud nüüd rändurite asemel randurid.
Päästke San Miguel!
Elame saare kaguosas üle meie reisi esimese elektrikatkestuse. See pole naljaasi – kui õlu läheb soojaks, võivad kaasneda ohvrid.
Rünnak matšeetega päise päeva ajal
Eespool sai seoses reisieelarvega öeldud, et meie öömajal võiks olla vähemalt põrand ja katus. Just sellise me endale nüüd saimegi – seinte pealt on omanik kõvasti kokku hoidnud.
Maskidega ja ilma
Et mitte eksitada tublisid Eesti tööinimesi nagu teie, ütlen kohe ära, et meri oli siin täna liiga märg, kalad liiga värvilised ja merikilpkonnad liiga sõbralikud. Oleme Filipiinidel, Boholi saarel.
Põhjuseid vertiigoks
Suurlinn neelas meid korraks alla ja sülitas kohe ka välja. Viis päeva on täpselt paras aeg, et mitte millelegi pihta saada, aga sellegipoolest põhjapanevaid järeldusi teha. Kes tänapäeval ikka süveneda viitsib.