Oleme nüüd seitse nädalat Filipiine nuusutanud, suhu toppinud, südamesse võtnud ning mällu ja mälukaardile talletanud. Nagu ennegi siin blogis kombeks, on aeg imestada või hoopis imetleda.
Author: Inge
Kukevõitlus ja Kolgata tee
Sõit meie eelmisest ööbimiskohast viimasesse Filipiinidel on liiga aeganõudev, et tahaks seda ühe jutiga ette võtta. Jagame vahemaa enam-vähem pooleks ja jääme ankrusse Dalaguete linnakeses, kuhu turistidel tavaliselt asja pole.
Magus elu suhkrusaarel
Oleme olnud pea nädala taas Negrosel. Hispaania kolonistid ristisid saare nii ühe tumedanahalise etnilise grupi tõttu, kes siin elas. Küllap võiks Negrost aga kutsuda ka suhkrusaareks, sest siin toodetakse pool Filipiinide suhkrust. Magus, väikeste vürtsikate vahepaladega on ka meie elu siin – “hästi hingavas” bambusmajas poolsaare tipus, kuhu ühistransport ei ulatu.
Võlutud, nõiutud, lummatud
Et Siquijori kurjad vaimud meid rahule jätaksid, tuleb sobitada tutvust heade nõidadega. Lööme rollerile hääled sisse ja võtame suuna sisemaale.
Tumedate jõudude küüsis
Oleme Siquijoril, korallilisel saarel, mida reklaamitakse eelkõige müstilisena. Reklaam teadagi ei valeta ja siinsed tumedad jõud on meidki sihikule võtnud.
Tähti tänavailt
Kuu aega troopikas on jätnud oma jälje – ühel hommikul tunnistame, et 25kraadiseks konditsioneeritud toas magades hakkab meil mõlemal jahe. Read More
Lahkuse lõksus
Negrose saare keskust Dumaguetet kutsutakse lahkete inimeste linnaks. Sellega saab ainult nõustuda.
Villanaljad
Kolm ööd tillukeses merevaatega bambushütis magatud ja sama palju veel ees, küsib koha perenaine Ahtolt pärast õhtusööki, ega me sealt mujale tahaks kolida. Nüüd ja kohe.
Elu metsikus läänes
Hulk vett on voolanud mööda Filipiinide koski alla ajast, kui ilmus eelmine postitus. Oslobi külakesest on nüüdseks saanud meie jaoks soe või pigem isegi palav mälestus.
