Kuidas kallistada püütonit? Lugeda maailma suurimat raamatut? Uppuda väikese poisi silmadesse? Kõndida kauges külas ja hämmastuda, ikka veel? Teha sellest kõigest mitmemeetrine lugu ja saada siis aru, kui palju jäi ütlemata …
Author: Inge
Üks veidi vesine lugu
Nagu suurem osa Inle külastajaid, peatume ka meie väikeses järveäärses linnakeses nimega Nyaung Shwe. Matkast toibunud, võtame ette kaks väga tegusat päeva: ühe veeteedel ja teise, pilgeni sportliku, maa peal.
Ja mägedelt kajas vastu
Kahe päevaga võib vahel rohkem kogeda kui terve kuuga. Minu jalad tatsavad maha üle 30 kilomeetri, näpp pressib fotoka päästikut veidi üle tuhande korra ja ma jään miljon tänu võlgu selle elamuse kõigile osapooltele.
Kas Birma või Myanmar?
“Kas me ikka peame Myanmari minema, kui seal on nii palju probleeme?” küsib Ahto aeg-ajalt, kui talle uudistes Birma kohta kirjutatut tsiteerin. “Sada protsenti!” pole ma mingil juhul nõus seda riiki vahele jätma.
Emotsioonidega plussis
See lugulaul, et tahtsime parimat, aga välja kukkus nagu alati, on kõiki ilmselt surmani ära tüüdanud. Kas me ületasime end lati alt läbi joostes?
Tai pooltoonideta
Kuna Taimaast sai aja mahavõtmise koht ja me väga palju ringi ei traavinud, jääb ka meie tavapärases kokkuvõttes siinse elu kogu värvipalett edasi andmata. Eks võõpame siis musta ja valgega.
Elu nagu põnevikus
Meie tüüneid päevi Pais ilmestavad seiklused nagu Eesti filmis: püss ripub küll seinal, aga padrunid on otsas.
Vaprusevärinad
Normaalne argpüks ei roni kohta, kus tal on kõhe olla, ega tee asju, mida kardab. Sellega ongi kõik öeldud.
Mõtluse liha ja kondid
Oleme lasknud ajavoolul end Chiang Maisse kanda ja siia pikemaks pidama jäänud. Budistlike templite ja religioossete inimeste keskel on üsna loomulik, et väärtustame nüüd enesesse süüvimist ja lihtsat eluviisi.
Sawadee kaa, Taimaa!
Et reisimisest ei saaks rutiin, tuleb aeg-ajalt tempo maha võtta. Selleks sobib hästi nii aastalõpp kui ka Tai – maa, mis eelkõige erutab meie süljenäärmeid.